INTERVJUU | Tõukassi võtmise ABC: Maine Cooni kasvataja Rahel Linnamägi

Lugemisaeg: umbes 17 minutit

Tõukassi võtmine on suur vastutus järgmiseks 10–20 aastaks. Maine Cooni kasside kasvataja Rahel Linnamägi selgitab, miks on oluline valida lemmikut iseloomu, mitte ainult välimuse järgi, ning kuidas vältida kiirustamisest tingitud vigu. Saame teada, miks eetiline aretus on pigem kallis hobi kui tulus äri ning kuidas tunda ära ohtlikke „kassivabrikuid“.

TÕU VALIMINE JA SOBIVUS

Millest peaks alustama inimene, kes soovib võtta tõukassi?

Kui eelnevat kassipidamiskogemust ei ole, siis tuleb tegelikult alustada sellest, kas kassivõtt on selle pere jaoks üldse õige otsus. Iga kassiga, on ta siis tõupuhas või tõutu, kaasneb vastutus 10–20 aastaks. See on pühendumus nii halvas kui heas ja igal päeval, hoolimata sellest, milliseid muutusi need dekaadid elus ette toovad.

See vastutus ei tähenda ainult toidu ette kandmist või liivakasti puhastamist, vaid see on ka finantsvastutus ning nõusolek taluda oma kodus paratamatult kassikarvu ja muid kassiga kaasnevaid nähtusi. See on lubadus hoolitseda selle looma eest tema elu lõpuni ning seda ei tasu anda kergekäeliselt – igal kassil peaks olema kodu, aga igas kodus ei pea kindlasti olema kassi.

Kui oluline on tõu valikul iseloom, mitte ainult välimus?

Välimus on alati see esmane argument, mille pärast mingi tõu vastu huvi tekib. Erinevalt koertest, keda on aretatud teatud funktsioone täitma, on kasside puhul siiski eelkõige erinev just välimik, kuid funktsioon on kõigil sama – olla kodulemmik ja seltsiline.

Samas on ka kassitõugude puhul väga suured erinevused temperamendis, stressitaluvuses ja hooldusvajaduses ning kui neid valikul arvesse ei võeta ja otsus tehakse ainult välimuse järgi, ei ole lõpuks õnnelik ei kass ega kassiomanik. Aktiivne tõug, kes satub koju, kus talle ei pakuta piisavalt vaimset ja füüsilist stimulatsiooni, muutub destruktiivseks ja võtab majapidamise algosadeks lahti.

Malbe iseloomuga tõug, kes hea meelega rahulikult omanikuga diivanil kaisutaks, ei pruugi hakkama saada väikeste laste ja aktiivsete koertega peres valitseva meluga ning satub stressi.

Millised on levinumad müüdid tõukasside ja kasvatajate kohta?

Number üks müüt tõukasside puhul on ilmselt see, et tõukassid on nõrgad ja haiged. Keegi ei ole ju kunagi kuulnud kedagi ütlevat, et miski on väga tavapärane tõuta kassidel esinev probleem või tavaline kodutriibikute geneetiline häda. Küll aga kuuleme me sellest, et sellel tõul on see risk, teisel tõul teine… See jätabki mulje, et tõuta kassid on palju tervemad ja tugevamad.

Reaalsus on see, et kõik need tõukassid oma hädadega pärinevad tavalisest kodukassist ja ka tõuta kassidel on enamik neist probleemidest olemas – neid lihtsalt ei üldistata niimoodi.

Eks on teatavad erisused seal, kus on hakatud selektiivselt aretama kodukassil esinenud geenimutatsiooni, mis tavakasside populatsioonis ei oleks jäänud pikalt elujõuliseks. Või on mindud aretusega ekstreemsusteni, mis omakorda toovad mängu uued riskid.

Lisaks riskid, mis tekivad lähisugulusaretusega ja sellest tingitud immuunsüsteemi nõrgenemisega on samuti probleem. Aga üldiselt on tõukasside puhul pigem paremini teada, millised on selle tõu riskikohad, mida keegi tõuta kasside puhul lihtsalt ei tea. Ka väga laiapõhjalised teadusuuringud ei ole seni suutnud tõestada, et tõukasside ja tõuta kasside tervisenäitajates oleks suuri erinevusi.

Tõukassikasvatajate maine on üldiselt üsna madal. Kes ei oleks näinud mingit klippi, kus kuskilt vabrikust kasse konfiskeeriti, uudiseid sellest, kuidas kuskil parklas üleantud täiesti alamõõduline kassipoeg võitleb kliinikus eluga. Ja sealjuures küsivad ju kassikasvatajad kasside eest ulmesummasid. Vanasti sai ju kassipoja sukanõela eest, kuidas nüüd peab neljakohalise summa välja käima? Üllatus-üllatus, aga eetiline kassikasvatamine ei ole odav lõbu, kui seda korralikult teha.

Hoolides oma aretusloomadest ja mitte kasutades neid kuni viimase vindini või liiga tihti, valides ja ostes sisse uusi liine, et garanteerida geneetilist mitmekesisust, tehes terviseuuringuid ja vajadusel loobudes enda kallihinnaliste sisseostetud kasside aretuses kasutamisest.

Kasvatades ja sotsialiseerides kassipoegi korralikult kuni õige loovutamisvanuseni, jääb lõpuks kätte pigem töörõõm, mitte kasum.

See on kallis hobi, mitte rahategemisvahend. Eks vabrikud muidugi toodavad ja teenivad, sest kõike eelmainitut nemad ei tee.

TÕU JA KASVATAJA VALIMINE

Kuidas leida usaldusväärne kasvataja ning millised on esimesed sammud tausta kontrollimisel?

Kui tõu osas on juba mingi tunne tekkinud ja paistab, et see vastab ka teie elutingimustele ja -rütmile, siis soovitaksin järgmise sammuna minna kassinäitusele.

Seal saab tõuga reaalselt näost näkku tutvuda (aga ära eelda, et ka katsuda) ja selle tõu kasvatajatega reaalselt juttu ajada, küsida oma tekkinud küsimusi ning kinnitada või ümber lükata oma arusaami. Kasvataja, kes on kassinäitusel, on kindlalt registreeritud kasvataja, mitte kuskil kuuri all „tõutunnistuseta tõukasse“ tootev kassivabrik.

Kuidas eristada korralikku kasvandust nn „kassivabrikust“?

Kõik kassipojad on nunnud. Mitte kõigile nunnudele kassipoegadele ei ole antud head stardikapitali, et kasvada terveks ja tubliks kassiks, kes on perele rõõm, mitte lõputu väljaminekute allikas. Seega soovitaksin valida eelkõige kasvanduse, sest heal kasvandusel tuleb varem või hiljem sobiv kassipoeg, kuid esmapilgul sobivale kassipojale vastutustundlikku kasvatajat hiljem juurde ei teki.

Okidoki, Soov jms kuulutustelehed on enamasti väga riskantsed kohad oma pereliikme leidmiseks – vähe sellest, et seal kassivabriku otsa sattumise tõenäosus on kõrge, seal on ka kõrge risk, et seda kassi pole üleüldsegi olemas ning on ainult varastatud pildid, millega sind püütakse. Otsi kodulehti ja kasvanduste sotsiaalmeedia kontosid, kus on näha stabiilset elu – näidatakse aretusloomi, mitte ainult kassipoegi.

Võta kasvatajaga ühendust ja tunneta, kuidas on suhtlus. Kui kasvataja ainus huvi on oma looma müüa ja teda ei huvita millisesse kodusse see loom läheb, siis see on suur punane lipp. Küsi näha vanemate tõutunnistusi ja terviseuuringute andmeid – asju, mida ei ole lihtsalt võimalik kokku valetada. Tunneta ka seda, kuidas kasvatajaga suhtlus laabub, sest kasvataja peaks olema su kassi jaoks tugi kuni elu lõpuni. Kui tekib kehv sisetunne, siis liigu edasi ja täna ennast hiljem.

Kas on olemas registreid või andmebaase, kust saab kasvataja tausta kontrollida?

Kuna tõukassimaailmas on mitmed erinevad tõuorganisatsioonid ja igal tõuorganisatsioonil võib olla ka mitu kohalikku klubi, siis ei, ühest registrit ei ole. Tasub küsida kasvatajalt millisesse klubisse ta kuulub ning siis sealt klubist tausta uurida.

SUHTLUS KASVATAJAGA

Kui avatult peaks kasvataja olema valmis tutvustama oma kasse ja nende elamistingimusi?

Kassipoegade vanematest pildid, soovi korral videokõned kasvatajaga… kui neid ikka üldse ei saa, siis on asi kahtlane. Kassipoegade isa ei pruugi elada samas kasvanduses, aga ema kindlasti elab ja tema elutingimuste tutvustamine on elementaarne.

Kui kasvataja ei luba külastust, kas see on halb märk või on sellel põhjuseid?

Kasvandused ei ole asutused, see on kellegi kodu, kus elavad nende loomad, nad ise ja nende lapsed. Seega võib mõista kui kasvataja ei soovi enda elamisest teha „loomaaeda“, kuhu suvalisel hetkel võib külaline sisse astuda.

Väga kahtlane on kasvataja, kes lubab oma vaktsineerimata kassipoegi külastama – kas ta on täiesti teadmatuses ohtudest või siis ta ei hooli piisavalt ja tema jaoks on võimalik müük olulisem kui tema kassipoegade tervis.

Kassisoovijad, kes käivad vaatamas ühes kasvanduses võivad olla tulnud just teisest ning see, mida nad külakostiks kaasa võtavad, võib kustutada eluküünlaid. Külastuse mitte lubamine ei ole iseenesest ohumärk, aga kui kasvataja keeldub ka kassipoja üleandmisest oma kodus ning soovib mingit avalikku paika, siis see juba on väga kahtlane.

Millist teavet ootab üks eetiline kasvataja potentsiaalselt ostjalt?

Kasvataja soovib, et tema kass läheks koju, mis sellele kassile sobib. Lisaks sellele, et iga tõug on oma temperamendilt erinev, on väikesed erinevused ka samas pesakonnas. Mõni on kraade, mõni on hellik.

Selleks, et aru saada, et õige pere ja õige kass kokku saavad, peab kasvataja küsima küsimusi ja nende põhjal ka otsuseid tegema, kas ikka antud kass on see õige.

Küsimused selle kohta kui läbimõeldud on kassivõtmise otsus, kes on pereliikmed, kas elatakse oma kinnisvaras või üüripinnal ja kui viimane, siis kas loomad on ikka lubatud, millised on eelnevad kassipidamise kogemused ning kas on teisi lemmikloomi. Need kõik aitavad kasvatajal ja kassitahtjal ühiselt jõuda parima tulemuseni.

See, et kassitahtjal on olemas vajalik raha kassiostuks ei ole kindlasti see ainus kriteerium, mille pealt kasvataja peaks loovutusotsuse tegema. 

TERVISEUURINGUD JA VASTUTUSTUNDLIK ARETUS

Milliseid terviseuuringuid peaksid kasvatajad tegema enne aretust?

See sõltub väga palju kassitõust. Aga eeldada tasub, et kui mingis tõus need uuringud on ka vajalikud, siis kohustuslikud nad ei ole. Seega ei saa võtta iseenesestmõistetavalt, et kui on tõutunnistusega kassid, siis need vajalikud uuringud on tehtud.

Mõningad potentsiaalsed probleemid on võimalik saada selgeks geenitestidega, aga mõne probleemi puhul on leitud ja testitud geenimutatsioon ainult üks umbes sajast võimalikust ning mõne puhul pole keegi suutnud seda geenimutatsiooni isegi lokaliseerida.

Meie kasvatame Maine Coone. Selle tõu peamised riskikohad on süda ja liigesed. Südamehaiguse puhul on üks geenimutatsioon testitav, aga teada on, et neid on kõvasti rohkem kui see teadaolev üks.

Puusadüsplaasiat ei ole võimalik geenitestidega tuvastada. Seega selles tõus on vajalik teha geeniteste, mis annavad esmase hügieenifaktori, samuti puusade röntgeniuuringu ning tuleb ka teha regulaarselt südame ultraheliuuringuid, mis näitavad päriselt südame tervist. Need samad probleemid on ka paljudele teistele tõugudele ning ka tõuta kassidele omased. Seega pole otseselt tõuspetsiifiline, me lihtsalt teame, mis meie tõus need kitsaskohad on ning saame neile tähelepanu osutada.

Kuidas ostja saab viisakalt uurida, kas need uuringud on tehtud?

Väga lihtne – küsi terviseuuringute tulemusi näha. Mitte ükski kasvataja, kes reaalselt neid teeb, ei keeldu vaid pigem tahab nendega uhkustada.

Miks ei piisa väitest „meie kassid on terved“?

Isegi kui välistame selle, et kasvataja sulle teadlikult valetab, on seal mängus kassispetsiifika. Kassid on üks väga nõme liik mida kasvatada. Nad ei näita välja oma tervisemuresid enne kui nad on juba kriitilises seisus.

See pealtnäha terve kass võib kannatada krooniliste liigesevalude käes, mis tema elukvaliteeti tugevalt mõjutavad ilma, et ta näitaks seda välja muud moodi kui lihtsalt veidi rohkem mossitades. Haige südamega kass trallib mõnusalt ringi, sööb ja joob, mängib… seni kuni äkksurm. Kumbki ei tohiks olla kass, keda aretuses kasutatakse, aga seni kuni keegi uuringuid teinud ei ole saab mõlema puhul väita, et „kass on terve“.

HIND, LEPINGUD JA DOKUMENDID

Miks on tõukassid kallid ja kuhu see raha tegelikult läheb?

Levinud väärarusaam on see, et tõutunnistus on see, mis maksab. Tõutunnistusega tõukass maksab neljakohalise summa, samas kui paberiteta „tõukass“ on tunduvalt odavam. Tegelikult maksab tõutunnistus vaid 20–30 eurot, seega see ei ole mingi hinda määrav argument. Hinna määrab hoopis see, miks need tõutunnistuseta loomad paberid saamata jätsid.

Tõukassi ostmine on tõesti kulukas, aga aretusõigusega tõukassi ostmine on vähemalt kaks korda kallim kodulemmiku hinnast.

Kassimaailmas reeglina pead sa ka ise omama aretusisast, seega ühe paari peale kuluv soetusmaksumus koos transporditasudega on juba märkimisväärne. Nende kasside soetusmaksumus kajastub iga pesakonna hinnas. Neile tehtud terviseuuringud, aretuseks vajalikud näitusehinded, nende ülalpidamise ja veterinaarkulud. Ja siis selgub ühel hetkel, et see kass ei sobi aretuseks terviseuuringute tõttu, kirjutad korstnasse tuhandeid ja tuhandeid. Ei jää su emane lihtsalt tiineks, ei saa kunagi mitte ühtegi poega sealt. Ja alustad järgmisega.

Eetilise aretuse puhul ei kasutata ei emast ega isast aretuseks kuigi pikalt, ei tehta emasele mitmeid pesakondi aastas, seega see aretusloomade kulu jaguneb üsna väheste kassipoegade peale. Ja kui kõik on hästi ja pojad sünnivad, siis keegi ei küsi kui palju tunde sa nende peale kulutad, see ei lähe üldse arvesse, et sa vahel mõne kassipoja elushoidmiseks ja eluloomaks putitamisse panustad mitmeid nädalaid ööpäevaringset mõne tunni taga toitmist. Ükski kasvataja seda rahasse ei arvesta ja kuidas saakski. Kassipoegade ussirohud, kiibid, vaktsiinid, ka enne loovutamist kastreerimine-steriliseerimine – see kõik kajastub hinnas.

Kas kallim hind tähendab alati paremat kasvatajat?

Enamasti odav hind tähendab halba, aga kallim hind otseselt head ei garanteeri. 

Millised dokumendid peavad tõukassi ostuga kaasas olema?

• Tõutunnistus – see on see dokument, mis tõendab tema pärinevuse ja kinnitab, et tegemist on reaalselt tõukassiga. Sel dokumendil peab olema peal väljaandja, kelle käest saab vajadusel dokumendi õigsust kinnitada;
• Pass – ametlik dokument, kuhu kantakse andmed kassi kiipimise ja vaktsineerimise kohta. Ilma passita võib olla kindel, et kassil kiipi pole ega ole ta ka vaktsineeritud; 
• Leping – kokkulepe kasvataja ja kassiomaniku vahel, millistel tingimustel kass loovutatakse.
  

Mida peaks leping kindlasti sisaldama, et mõlemad pooled oleksid kaitstud?

Leping tuleks kindlasti lasta enne allkirjastamist endale tutvumiseks saata. See reguleerib nii kassiostja kui kasvataja kohustusi ning pole mõtet allkirjastada midagi, millega tegelikult nõus ei ole. Kui lepingus on ühel poolel ainult õigused ja teisel poolel ainult kohustused, siis see ei ole hea leping. Hea kasvataja annab omalt poolt tervisegarantiid, aga seab ka omapoolsed kohustused kassi heaolu tagamiseks.

KASSIPOJA VALIMINE JA KOJUTOOMINE

Kui vana peab kassipoeg olema, et uude koju minna?

Minimaalselt 12 nädalat ehk siis umbes 3 kuud. Tõusüsteemis, kuhu meie kuulume, ei ole lubatud loovutada kassipoega enne 14-nädalaseks saamist.

Kassipojad õpivad tahket toitu sööma umbes kuuvanuselt, samal ajal teevad esimesed tutvused liivakastiga. Aga see ei tähenda, et nad selles vanuses oleks valmis oma emast ja õdedest-vendadest lahutatud saama. Selles vanuses nad alles hakkavad õppima sotsiaalseid oskusi, seda kuidas inimestesse suhtuda, mida karta ja mida mitte, kuidas tulla hirmuga toime nii, et see ei tekitaks stressi.

Jah, pisike pihku mahtuv karvapall on imearmas, aga kui tal vähese sotsialiseerituse tõttu ja oma emast liiga varakult lahutamise pärast käitumishäired tekivad, siis need tagajärjed enam armsad ei ole. 

Kas hea kasvataja aitab perel valida just neile sobiva iseloomuga kassipoja?

Loomulikult. Kasvataja on see, kes oma kassipoegi tunneb ja neid hinnata oskab. Ei ole sugugi harv juhus, kui ka ostja ütleb, et temal ei ole vahet mis soost ja värvi kassipoeg on, aga soovib just enda perega sobivat iseloomu. Ja paraku ei ole ka sugugi harv kui meie peame ütlema kassisoovijale, et see kassipoeg, kes neile pildilt silma jäi, ei ole nende jaoks sobiv.

Kas on tavapärane, et sobiva kassipoja saamiseks peab ootama?

Sellist olukorda, et korralikul kasvatajal on kohe olemas vaba ja kojuminekuvanuses kassipoeg, ei tule eriti ette. Loomulikult on erandeid, aga üldiselt tasub ikka uue pereliikme hankimise protsessi kannatlikkusega suhtuda ja esitada endale küsimus, et miks mõnes kasvanduses on kogu aeg vabu kassipoegi, samal ajal kui teisel kasvandusel on nende loomadele ootejärjekord.

Kui kiiresti peaks huviline reageerima, kui kasvatajal on pesakond saadaval?

Kui leiate kasvanduse, mis huvi pakub, siis tasub kasvatajaga ühendust võtta isegi juba siis kui midagi üldse saadaval ei ole. Kasvataja saab siis jagada infot millal teile sobivaid kassipoegi võiks sündida ning kui esmane kontakt on loodud ja omavahel tuttavaks saadud, siis teab kasvataja ka seda, kes on huviline kellega õigel ajal infot lubada.’

Seega, kui pesakond on sündinud, ei anna veel alust arvata, et neid saaks kohe broneerima asuda – kasvataja tahab nende arengut jälgida, nende iseloomudest aru saada, ehk ka plaanib kedagi poegadest endale aretusse jätta ja see jälgimine võtab aega ja nõuab kassitahtjalt kannatust.

PETTUSTE VÄLTIMINE

Millised on esimesed hoiatusmärgid, et tegemist võib olla ebaausa kasvatajaga?

Esimene märk on hind. Tõukassi ei saa 300€ eest. Tõukassi hind on siiski neljakohaline. Teiseks igasugune läbipaistvuse puudumine – kes on kassipoegade vanemad, millises klubis on kasvataja registreeritud, milliseid terviseuuringuid on tehtud. See info on elementaarne ning selle puudumine tähendab mitte ainult info puudumist vaid pigem kõige selle elementaarse puudumist, mis ühest kasvatajast kasvataja mitte kassivabriku teeb. 

Lisaks tasub kohe jalgadega hääletada kui kasvataja üritab ostjat tagant kiirustada. Kui veel enne kui kasvataja ostjast midagi teada saab, on vaja kibekähku, et broneerimistasu oleks üle kandnud, siis see ei lõhna hästi.

Kuidas suhtuda kuulutustesse, kus müüakse „tõukassi ilma tõutunnistuseta“?

Tõutunnistuseta tõukass on nagu kuldsõrmus ilma kullata või kalasupp ilma kalata. Tõutunnistuse olemasolu on ainus tõestus, et tegemist on tõendatud põlvnemisega tõukassiga, kelle vanemad on aretuseks sobivad ning kelle kasvataja jälgib mingeidki elementaarseid aretus- ja loomapidamisreegleid.

Mida peaks tegema, kui selgub, et kassipoeg ei vasta lubatule või on haige?

Haige kassipoeg tuleb loomulikult esmajärjekorras viia arstile, sest seda looma võttes võtsid sa kohustuse tema tervise eest hoolitseda. Elusolend on elusolend. Nii nagu inimesed, jäävad ka loomad vahel haigeks ning selles ei saa alati kasvatajat süüdistada. 

Kui tundub, et probleemiks ei ole mitte tavaline haigestumine, vaid eelnev kassipoja suhtes puudulik hooldus, kaasasündinud häired, millest kasvataja oleks pidanud teadlik olema, siis on arusaadavalt teised lood.

Kasvatajale tuleb probleemidest ja kahtlustest teada anda ja üritada kõigepealt läbi otsesuhtluse olukord lahendada. Kui kasvataja ei näita üles mingit huvi ega soovi suhelda, siis võiks järgmiseks võtta ühendust kassiklubiga, kuhu kasvataja kuulub, et ehk suudavad nemad seda suhtlust edukamalt vahendada. No ja kui miski siiski tulemust ei anna, on alati võimalik pöörduda kohtusse.

HEA KASVATAJA TUNNUSED

Mis eristab eetilist kasvatajat juhuslikest paljundajatest?

Eetiline kasvataja tegeleb aretustegevusega tõu säilitamiseks ja parendamiseks ning oskab ka oma tegevuse eesmärkidest rääkida. Juhuslik paljundaja toodab kassipoegi raha teenimise eesmärgil. Mõlemal juhul on tulemuseks kassipoeg, kuid eesmärgid ja loomade heaolu on väga erinevad.

Kui oluline on kasvataja tugi pärast kassi kojujõudmist?

Kasvataja on oma kasvandike omanike esimene kontakt kõigesse kassi puutuvas kogu tema eluks. Rõõmude üle rõõmustatakse koos, muredele otsitakse koos lahendusi.

Kasvataja ei asenda terviseprobleemide puhul veterinaari, kuid pikemaajaliselt kassiaretusega tegelevatel kasvatajatel on suur kogemus kasside eest hoolitsemisel, probleemide äratundmisel ja nad oskavad oma kassiomanikke juhendada.

Head kasvatajad koolitavad ennast pidevalt, hoiavad end kursis kasse puudutavate teadusuuringutega, oskavad soovitada spetsialiste või ka kasvõi selliseid triviaalseid asju, et kust saada hea hinna-kvaliteedi suhtega toitu või tarvikuid.

Kuidas mõjutab teadlik aretustöö kassi pikaajalist tervist ja elujõudu?

Aretaja ei ole jumal ja ta ei saa kunagi garanteerida, et tema kasvandikud elavad terve ja pika elu ilma probleemideta. Aga ta saab teha kõik endast sõltuva, et probleemide tõenäosust minimeerida kasutades aretuses neid kõige tugevamaid ja tervemaid loomi, kellel on eeldused anda oma järglastele edasi tugev ja mitmekesine geenipagas.

RAHELI NÕUANDED

Mis on suurim viga, mida inimesed tõukassi ostes teevad?

Kõige suurem viga on tavaliselt eeltöö puudumine ja kiirustamine. Ka kodumasinaid ostes tehakse eeltööd, et milliste kaubamärkidega teised rahul on, milliseid funktsionaalsusi just minul vaja on ja kas müüja on usaldusväärne. Aga kassi ostes kipub selline terve talupojamõistus kohati kaduma ja tehakse otsus puhtalt nunnumeetri näidu järgi.

Mis on sinu kuldne soovitus inimesele, kes otsib oma esimest tõukassi?

Räägi inimestega. Võta ühendust kasvatajatega, uuri tõu kohta, küsi sotsiaalmeediast, käi näitustel. Mida laiema pildi sellest maastikust endale ette saad, seda suurem on tõenäosus, et sa ei tee vigu, mida hiljem kahetsed.

Kuidas saab iga ostja oma valikuga panustada tõukasside heaolusse ja vastutustundlikku aretusse?

Kui kassivabrikute kasse keegi ei ostaks, siis ei oleks mingit põhjust neid pidada. See, kes soetab endale kassi kahtlastest oludest, ei päästa mitte seda kassipoega vaid on vastutav selle eest, et loomade selline väärkohtlemine jätkub. Mida teadlikum ja nõudlikum on ostja, seda paremat tööd peavad tegema kasvatajad.

Raheli, Tarmo ja nende kasvanduse tegemisi saad jälgida nii Facebookis, Instagramis kui ka nende veebilehel Dreambigcats

Pea meeles, et usaldusväärne kasvataja on sulle ja su uuele pereliikmele asendamatu tugi kogu kassi eluaja!