INTERVJUU | Rallikuulekuse ja agility erinevused
Lugemisaeg: umbes 11 minutit
Kas sinu koer sobib paremini kiireks takistuste ületajaks või rahulikuks raja läbijaks? Rallikuulekus ja agility on Eestis populaarseimad koeraspordialad, kuid nende olemus, tempo ja nõudmised erinevad oluliselt.
Eesti Kennelliidu poolt atesteeritud rallikuulekuse treener Carmen Masing-Jugaste ja eksami ootel stažeeriv agility treener Krista Kallaste annavad põhjaliku ülevaate nende eripäradest ja aitavad sul valida oma koerale sobivaima ala.
Rallikuulekuse ja agility: peamised erinevused
Mis on rallikuulekuse ja agility peamine erinevus?
Krista: Ilmselt silmale nähtavaim erinevus nende vahel on tempo. Agility on kiire jooksuala, seevastu rallikuulekuses läbitakse rada enamasti kõndides. Agility puhul on hea, kui koer on piisavalt enesekindel, et sooritada vastav element ka omanikust eemal olles. Rallikuulekuses on koer enamasti pidevalt omaniku kõrval.
Carmen: Mulle meeldib rallikuulekuse juures ka see, et enamikke elemente sa saad harjutada ka igapäevaselt koeraga jalutamas käies. Kodus treenides sa ei vaja kalleid treeningvahendeid ega meeletult ruumi.
Kuidas erinevad need kaks koeraspordiala oma olemuselt ja eesmärkidelt?
Krista: Rallikuulekuses on elemente mitmetelt koeraspordialadelt, sh agilityst. Oma olemuselt on nad selles mõttes sarnased, et mõlemal alal tuleb ületada takistusi ja sooritada elemente õiges järjekorras. Agility puhul tuleb seda teha lihtsalt joostes, mis toob kaasa selle, et omanik peab mõtlema ja tegutsema kiiresti, et vältida vigu ja samal ajal olema valmis „plaanimuudatusteks“, kui kõik ei lähe päris nii, nagu algselt mõttes oli.
Väga oluline on agility puhul see, et koer oleks füüsiliselt heas vormis ja terve. Kui rallikuulekust saab teha ka natuke pontsakama koeraga, siis agilitys ei ole variantigi lasta ülekaalulisel koeral hüpata tõkkeid. Agility on nii koera kui ka koerajuhi füüsilise poole pealt väga nõudlik ala.
Eesmärk võiks igal alal esmalt olla see, et oma koeraga midagi toredat koos teha, arendades ja parandades seeläbi omavahelist koostööd ja sidet. Sealt edasi tulevad juba isiklikud soovid jõuda nö kõrgemale tasemele.
Milliseid oskusi eeldab rallikuulekus koeralt ja koeraomanikult? Milliseid agility?
Carmen: Mõlemal alal on tahe koos töötada kõige alus. Kui koer jälgib ja tahab omanikuga koostööd teha, siis on see juba suur võit. Loomulikult on rallikuulekuses kergem nendel koerajuhtidel, kelle koer oskab juba kõrval käia, seista, istuda ja lamada.
Krista: Tõsi, üsna keeruline on koera juhtida, kui koera ainus eesmärk on platsil nuuskida ja/või teiste koerte juurde minna. Koera ja koerajuhi omavahelise kontakti loomine peaks olema ABC enne ükskõik, millise spordiala valikut.
Vajaminevaid spetsiifilisi oskusi hakatakse õpetama iga ala algfaasis. Seega tulevased uued koerajuhid peaksid arvestama sellega, et nt agility trenni tulles ei saagi kohe rada joosta, vaid hakatakse tegema neid „igavaid“ baasharjutusi. Enne lugema hakkamist õpime „tähed selgeks“. Ehk koerajuhi eelduseks on see, et olemas oleks tahe, kannatlikkus ja soov edasi õppida ning areneda koos koeraga.
Kui rallikuulekuses on koeri väga paljudest erinevatest tõugudest, siis agilitys on välja kujunenud nö „põhitõud“, kes seda harrastavad. See muidugi ei tähenda, et teistega ei saaks teha agilityt, aga võib-olla nõuab see mõnevõrra rohkem tööd ja kannatlikkust.
Kuidas on teie kogemuste põhjal need koeraspordialad Eestis viimastel aastatel arenenud?
Carmen: Rallikuulekus on viimastel aastatel väga palju arenenud. Varasemalt olid igal riigil omad rallikuulekuse reeglid; naaberriikidel oli sarnaseid jooni, kuid üldiselt need siiski erinesid suuresti.
Eesti võttis 2024. aastal kasutusele FCI reeglid. Need on rahvusvahelised, nö ainult ühe klassi reeglid, ehk siis enamus riike on võtnud need reeglid kasutusele oma kõrgeimas klassis (Eestis RK4).
Alumised klassid on jäetud rahvuslikeks või on kombineeritud FCI siltidega. Rahvusvahelised võistlused, sealhulgas maailmameistrivõistlused, korraldatakse vastavalt FCI reeglitele.
Eestis toimus uute rallikuulekuse reeglite vastuvõtmisega üldine muudatus kõikides klassides. Meie kolme madalamat klassi – RK1, RK2 ja RK3 – kohandati, et üleminek RK4 (FCI) klassile oleks loogiline ja sujuv. Hindamist muudeti täpsemaks ja üheselt mõistetavamaks.
Ma usun, et kiiresti üle võetud FCI reeglid on aidanud ka Eesti rallikuulekuse tipptegijatel hästi esineda kahel MM-il. Samuti on ala harrastajate kokku toomiseks viimastel aastatel korraldatud rallikuulekuse suvelaagrit. Sel aastal on see meie klubi korraldada.
Krista: Kõige suurem viimase aja muudatus ongi see, et Eesti Agility klubid moodustasid Agilityliidu, et laiendada spordiala kandepinda ja tõsta sportliku taset. Agility valdkonna ülesanded, mis enne olid EKL-KKK tegevusalas, on nüüd koondunud Eesti Agilityliidule.
Spordialana on agility muutumas järjest tehnilisemaks, järjest kiiremaks, mis omakorda nõuab järjest enam arengut ja tööd koerajuhilt ja koeralt.
Rallikuulekus: täpsus ja koostöö
Kuidas kirjeldaksid rallikuulekust inimesele, kes sellest varem kuulnud ei ole?
Carmen: Rallikuulekus on koeraga koos etteantud järjekorras ja kindlate ülesannetega raja läbimine. Rajal saab koer istuda, lamada, seista ja keerata erinevates suundades nii üksi kui koos koerajuhiga. Lisaks on rajal kasutusel 1-2 tõket ja koonused. Rallikuulekuses on tähtsamal kohal elementide soorituspuhtus kui kiirus. Kiirus tuleb mängu siis, kui võistlustel on samasuguse punktisummaga kaasvõistleja – siis vaadatakse, kumb tiim on kiirem.
Rallikuulekus sobibki seetõttu väga erinevatele tõugudele, et eelkõige on tähtis n-ö „puhas“ rada. Kui oleks tähtsam kiirus, siis suurtel ja aeglasematel tõugudel, näiteks landseeridel, oleks raske kõrges konkurentsis püsida võrreldes border colliedega.
Millist tüüpi koertele ja omanikele sobib rallikuulekus kõige paremini?
Carmen: Rallikuulekus sobib peaaegu kõigile. Tähtis ei ole koera tõug, suurus ega ka vanus, kui tervis on korras. Tähtis on, et inimene tahaks oma koeraga koos tegutseda ja on nõus õppima ja harjutama, et elementide sooritused tuleksid hästi välja. Nagu Krista enne ütles, siis kõigepealt peab „tähti õppima, et lugema saaks hakata“. Kui „tähed“ on selged, saavad kõik hakkama.
Agility: kiirus, energia ja täpsus
Kas agility sobib kõigile koertele ja koeraomanikele või on mingeid piiranguid? Millist füüsilist ja vaimset ettevalmistust agility treeningud eeldavad?
Krista: Nagu siin enne juba välja toodud, siis koera füüsiline vorm peab olema hea. Olen mitmed koerad nö dieedile pannud, kes trenni tulevad. Väga suurtel koertel on agilityt raske harrastada juba sellepärast, et nad ei pruugi tunnelisse mahtuda. Lisaks siis suur koormus nende liigestele. Puht minu isikliku arvamuse põhjal ei ole ehk mõistlik ka väga pika kere ja sealjuures lühikeste jalgadega koertel seda ala harrastada.
Koerajuhtide füüsis peaks olema selline, et nad jaksavad koeraga koos joosta. Rajal peab kiirendama, aeglustama, järsult pöördeid tegema jne. Ehk siis keegi ei ütle, et koerajuht peab nii või naa palju kaaluma, või sellise keskmise kiirusega olema, aga peab suutma enam-vähem koeraga koos tempot hoida. Või siis teine variant – õppida ise ja õpetada enda koerale kaugjuhtimist, mis lubab koerajuhil suhteliselt „laisk“ platsil olla.
Paljud koerajuhid (eriti need, kes on tipptasemel) teevad ekstra trenni selle jaoks, et platsil vastupidavust oleks. Koertega tehakse eraldi võimlemist, et lihas oleks toonuses ja vigastusteoht väiksem, käiakse eraldi jooksmas, et koeral võhma rohkem oleks jne.
Vaimse poole pealt. Trennides ja võistlustel on alati palju koeri, inimesi, müra ja igasugu muid häirijaid, millega mõnel koeral on raske toime tulla. Igasugu erinevate objektide, häälte, liikumistega jms peaks koera hakkama harjutama juba varajasest kutsikaeast.
Lisaks võtab koer üle selle emotsiooni, mis tema omanikul on, seega ka koerajuhi emotsionaalne seisund on oluline toetamaks koera tema sooritusel. Väsinud pea ja halva tujuga tehtud trennist ilmselt ei ole palju kasu. Ja inimestel tuleks endale teadvustada, et ükskõik, millist spordiala tehakse, nemad on selle oma koerale valinud, mitte koer. Ehk siis oma ambitsioonide ja eesmärkide seadmisel tuleks meeles pidada, et meil on koer, kes teeb kõik, mida oskab ja saab, aga vahel ehk oodatakse temalt liiga palju.
Kuidas valida, kas rallikuulekus või agility
Millised on kolm kõige olulisemat küsimust, mida koeraomanik peaks endalt küsima, et otsustada, kumb ala sobib?
Carmen (Krista nõustub):
- Kas sinu ja koera tervis ning võimekus lubavad teil joosta ja hüpata?
- Kas sa pigem oled aeglasema mõtlemisega või kiire otsustaja?
- Kas su koer tahab olla kogu aeg su kõrval või saab ta hakkama ka siis, kui oled temast 20 sammu eemal.
Alati tasub minna proovima mõlemat ala ja otsustada siis, kumb sulle rohkem meeldib või harrastadagi mõlemat.
Rallikoer MTÜ eesmärk ja tegevus
Rääkige natuke, kuidas sündis Rallikoer MTÜ ja mis on selle peamine eesmärk?
Carmen: Rallikoer sündis, kui kolm trennikaaslast (mina, Krista ja Merrit Angerjärv) said aru, et me tahame tõsta Tartu ja Lõuna-Eestis teadlikkust sellisest spordialast nagu rallikuulekus ning teha võistlusi siinpool Eestit. Me mõistsime, et meil endil on piisavalt teadmisi, et anda neid edasi teistele, ja me suudame seda teha kõik koos. Rallikoera peamine eesmärk oli ja on anda Tartumaal paremad võimalused rallikuulekust harrastada.
Krista: Tol hetkel olid rallikuulekuse harrastajad pigem Põhja-Eesti kandis ja meil siin nagu ei toimunudki peaaegu mitte midagi. Tahtsime rallikuulekust endale lähemale tuua ja tutvustada ka teistele. Üsna varsti peale seda hakkas ala populaarsus suurenema väga kiirelt ja laialdaselt.
Milliseid teenuseid Rallikoer MTÜ pakub?
Carmen: Rallikoera kolm treenerit pakuvad rallikuulekuse baaskursusi, grupi- ja individuaaltreeninguid Tartus, Nõos ja Elvas. Korraldame ka seminare, õpitubasid, võistlusi ning vahvaid ühisüritusi meie klubis treenijatele.
Mis teid treenerina kõige rohkem innustab?
Carmen: Mind innustab see, kui inimene tuleb kodust koeraga välja ja tahab temaga koos veeta ühe vahva tunnikese korra nädalas uut õppides ning kodus ka harjutavad koos tegutsemist. Ja siis ühel päeval on rajal tiim, kes naudib seda, mida nad teevad, ja nad teevad seda hästi.
Krista: Minul paneb silma särama see, kui õpilane tuleb mu juurde ja ütleb: „Vaata, me harjutasime seda kodus ja meil tuleb see nüüd juba päris hästi välja.” Ehk siis, kui ma olen treenerina suutnud olla innustaja, et õpilased kodus ka harjutavad.
Mulle endale väga meeldib näiteks rallikuulekuse radu kokku panna ja sinna juurde mõnd „kiiksu” lisada, et õpilastel oleks vahepeal trennis midagi teistsugust. Lisaks arendab iga õpilane oma koeraga ka mind ennast, sest kui tekib mingi väljakutse, tuleb sellele lahendus leida ning vahel peab päris palju vaeva nägema, et see lahendus välja mõelda.
Kuidas on teie enda tee rallikuulekuse treeneriks kujunenud?
Carmen: Minu rallikuulekuse tee algas 2020. aastal, kui ma oma Jack Russelli terjeriga sattusin pärast kutsikakooli juhuslikult rallikuulekuse treeningutele. Jõudes ise võistlemiseni ning kohtudes Krista ja Merritiga, tekkis soov treenimisest rohkem teada saada. Vaikselt Krista kõrvalt õppides, tuli mu esimene treeninggrupp, mis käib trennis tänaseni. Kui sai asutatud MTÜ Rallikoer, siis oli selge, et ilma EKL-i liikmelisuseta ja atesteeritud treeneriteta on meil raske läbi lüüa, nii me Merritiga koos õppima läksimegi. Lisaks innustas mind treeneritööd tegema see, et Elvas (minu koduvallas) ei olnud koertele tol hetkel ühtegi treeningut.
Krista: Minu ralliteekond algas samamoodi 2020. septembris, kui läksin oma selleks hetkeks pea 6-aastase koeraga rallikuulekuse trenni. Enne seda tegelesime agilityga, käisime näitustel jne, aga rallist ei teadnud midagi. Kuna olin ka kuulekust teinud, siis see rallikuulekus ei tundunud väga keeruline ja soovisin treenida rohkem kui kord nädalas. Hakkasime Merriti ja Carmeniga koos treenima, sattusin seal kuidagi juhendaja rolli ja sealt see edasi liikuski. Hakkas tulema rohkem huvilisi ning moodustasingi treeninggrupid, mida hakkasin juhendama.
Mida soovitaksite inimesele, kes tahaks oma koeraga midagi uut proovida, aga ei tea veel, kust alustada?
Carmen: Otsige välja oma kodukoha koerteklubid ja uurige, mis treeninguid nad pakuvad. Googeldage ja vaadake YouTube’ist, mis need alad endast kujutavad. Võtke klubidega ühendust ning minge treeninguid vaatama või proovitreeningule.
Lõpuks leiate endale ala, mis teile ja teie koerale kõige rohkem meeldib. Spordialasid on tänaseks Eestis juba väga palju: kuulekusalad (kuulekus, sõnakuulelikkus, IGP), agility, rallikuulekus, hoopers ja jäljetreeningud.
Krista: Ma olen Carmeniga nõus! Proovige ja vaadake erinevaid alasid, hoidke meel avatud. See, mis algselt ehk omanikule meeldib, ei pruugi sobida koerale ja vastupidi. Tuleks leida selline koeraspordiala, mis pakub rõõmu mõlemale osapoolele.
